Proua IDA LEMSALUL külas.
Väikene võttegrupp oli ühel kaunil päeval proua Ida juures salvestamas tema mälestusi. Päev oli pikk ja väsitav. Kuid ka kohvilauas, mida Ida oli loomupäraselt viimse detailina läbi mõelnud, jätkas proua Ida vastamist meie küsimustele. Tundus, et veel nii palju jäi kuulmata.
Ida oma tagasihoidlikuses oskab alati üllatada. Tema põnevad jutustused haaravad kuulajaid algusest lõpuni endasse ja panevad mõtisklema elust. Ida on näinud sõja raskusi, küüditamist, pommitamisi, käinud sõjapõgenike laagris, jooksnud läbi kuulirahe, abistanud eesti sõdureid põgenike laagris venelaste kätte saamise eest ning Londonis jätkanud eesti sõdurite, abivajajate eestlaste abistamist. Lisaks kõigele on Ida panustanud eesti kultuuri hoidmisele ja eestlusele enamuse oma elust Londonis. "Kuidas siis muidu!" laiutab pr Lemsalu imestunult käsi, meie küsimusele, kuidas on saadud eestluse alal hoidmisega tegeleda nii pikalt.
Külastasime pr AILI EISTRATIT
 |
| Janar Kuusik, Evelin Siilak ja pr Aili Eistrat. |
Taaskord on ilm meie poolt ning päikseline päev tervitab meie külaskäiku Aili ja Karin Eistratite juurde. Kuigi esialgu arvatakse, et juttu jätkub kõige rohkem paariks minutiks, siis mida aeg edasi, seda detailsemaks ja põnevad proua Aili jutustused muutuvad.
Proua Eistrat tuli Londonisse Saksa põgenikelaagrist "kuni jõuludeni". "See oli aastal 1947", lisab ta. Tuppa saabub vaikus. Sellest lausest õhkab kõike -kurbust, pettumust, lootusetust. Võib ainult aimata, mida tundsid eestlastest põgenikud esimeste jõulude ajal Londonis, kui ikka poldud veel koju naasetud. Kõikidel soov ja lootus,et kohe-kohe-nüüd läheme. Ning hiljem see moment, kui mõisteti, et pole enam kodumaad, kuhu tagasi minna. Naised on käinud nüüd päris mitu korda Teises Eesti Vabariigis ja oma sünnikohas Hiiumaal. Kuid aastad on teinud omatöö ja kodu, mis oli kunagi olnud kodu, pole enam olemas. Ainult kaunis kauge mälestus südames.
Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta "Eesti Hääle" toimetuses, olnud Eesti Maja juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses. Kõige tähtsam roll ta elus on olnud otseloomulikult eesti rahvatants. Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu alusepanijad Ullo Toomi ja Anna Raudkats ise. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele. Tarmukas proua oli LES Rahvatantsurühma eestvedaja üle 40 aasta. Need olid eesti rahvatantsu aktiivseimad tegevusaastad Londonis. "Tantsima peab sisemise pingega!" ei väsi pr Eistrat kordamast Ullo Toomi õpetussõnu ka meile.
Proua Eistrat tuli Londonisse Saksa põgenikelaagrist "kuni jõuludeni". "See oli aastal 1947", lisab ta. Tuppa saabub vaikus. Sellest lausest õhkab kõike -kurbust, pettumust, lootusetust. Võib ainult aimata, mida tundsid eestlastest põgenikud esimeste jõulude ajal Londonis, kui ikka poldud veel koju naasetud. Kõikidel soov ja lootus,et kohe-kohe-nüüd läheme. Ning hiljem see moment, kui mõisteti, et pole enam kodumaad, kuhu tagasi minna. Naised on käinud nüüd päris mitu korda Teises Eesti Vabariigis ja oma sünnikohas Hiiumaal. Kuid aastad on teinud omatöö ja kodu, mis oli kunagi olnud kodu, pole enam olemas. Ainult kaunis kauge mälestus südames.
Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta "Eesti Hääle" toimetuses, olnud Eesti Maja juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses. Kõige tähtsam roll ta elus on olnud otseloomulikult eesti rahvatants. Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu alusepanijad Ullo Toomi ja Anna Raudkats ise. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele. Tarmukas proua oli LES Rahvatantsurühma eestvedaja üle 40 aasta. Need olid eesti rahvatantsu aktiivseimad tegevusaastad Londonis. "Tantsima peab sisemise pingega!" ei väsi pr Eistrat kordamast Ullo Toomi õpetussõnu ka meile.
****
Seniks kuni videosalvestused ja tööd käivad, loodame tuua siin välja põnevaid seiku eestlaste üleelamistest Teise maailmasõja päevilt ja eestluse ülevalhoidmisest Londonis ajal, kui oli teada, Eesti ei olnud enam Vabariik.
****
Võttemeeskond: autor: Evelin Siilak, operaator: Janar Kuusik. Nõunik: Ene Rämmeld. Kaasa teevad: Piret Randam ja Marje Remmet. Filmimeeskonna transporti Londonisse toetab Eesti Rahvusarhiiv. Evelin Siilak toetab kodumajutusega ning linnasisesed kulud kaetakse ise. Projekti läbiviijad tegutsevad vabatahtlikuse baasil.
No comments:
Post a Comment