 |
| Ida Lemsalu, EV100 Wesminster Cathedral'is. Londoni Eesti Saatkonna tänukirja üleandmine. |
Ida Mirma, peale eestistamist, Ida Marjundi, sündis 1924 aastal Valgus, Läänemaal, Eestis. Aastal 1944 põgenes ta noore tüdrukuna perega Saksamaale ja sealt edasi Inglismaale. Ida Lemsalu hoidis aktiivselt eestlust Londonis ja võttis Londoni Eesti Seltsi ja Eesti Abistamise Komitee tegevustest. Ta on olnud mõlemate seltside laekur. Samuti abistas ta Eesti Hääle tegemistes ja oli laulukoori liige. Tema loodud Eesti Abistamise Komitee igakuised lõunad muutusid populaarseteks ja üheks tähtsaimaks eestlaste kokkusaamise viisiks Eesti Majas Londonis pikkadeks aastateks. Ta oli tuntud perenaine oma maitsvate eestipäraste söökidega ja lõunaid kutsuti „Ida Lemsalu lõunasöögid“.
Tema asjalikkus, heatahtlikkus, töökus ning avatud maailmavaade oli eeskujuks kõigile, kes teda tundsid. Puhka rahus, kallis imearmas Ida Lemsalu!
**** **** ****
„Mul lihtsalt on soov, et ma saan abiks olla oma eestlastele ja eestlust koos hoida. See on kõik, mis mul kõige rohkem meeldib praegu teha.“ Ida Lemsalu, 2017.
**** **** ****
Ida Lemsalu sünnikoduks oli korralik talumajapidamine Läänemaal, kus tehti maatöid ja käidi suviti karjas. Ida käis Valgu algkoolis, seejärel Märjamaa koolis, mis asus 20 km eemal. Ta sõitis iga päev kooli jalgrattaga. 6 päeva nädalas sõideti kooli, pühapäeval aga kirikusse. Ida lõpetas 6 klassi ja sellega sai astuda sisse juba keskkooli. Kahjuks ajasid plaanid segi venelaste sissetung Eestisse. Kuna Ida isa ja vend olid olnud Saksa sõjaväes ja vend ka Vene sõjaväelaste poolt pantvangis olnud aastaid, siis otsustati põgeneda Eestist kuni okupandid taganema lüüakse. Tol põgenemise ööl leiti kuskilt veoauto ja metsaülema poeg, kes vaevalt sõita oskas, kihutas Ida ja kõigi naabritega Saaremaa suunas. Saaremaalt põgeneti saksa laevadega edasi Saksamaale. Oli 2 laevatäit eestlasi. Üks laev lasti põhja, teisest laevast, kus Ida peal oli, läks granaat 2 meetrit mööda.
Saksamaal viidi Ida koos perega Dresdenisse, seejärel Allesse. Alles oli selgelt näha õhtuvines, kuidas silmapiiril Berliin põles. Teine maailmasõda oli täies hoos. Pommirahe all kaotati teel veel mitmeid häid tuttavaid, eestlaseid. Elati barakkides narivoodites, süüa anti kesiselt.
Ida Lemsalu meenutustest: „Anti peedilehe suppi, kus lihatükid prillidega otsa vaatasid. Need lükkasime kõrvale siis ja sõime edasi. Nälg oli suur.“
Ida Lemsalu sattus appi sööklasse, kus ta oli nn väljaviskajaks. Tema kohus oli käskida purjus kindralitel lahkuda söögikohast. Ta võttis seda kui igat teist tööd ja leidis sellest ka kasulikkust. Nimelt õhtuti pakkis ta ülemate ülejäägid toidukarpidesse eestlastele, kes töötasid põllul ja aias.
Edasi saadeti Ida ja teised Dillingeni linna, Doonau ääre. Seal võtsid neid vastu ameeriklased, kes neile veidi rohkem süüa pakkusid. Oldi elatud aastake, kui ühel päeval olid tänavatel mehed suurte kelladega helistamas ja karjumas, et kõik sõdurid välja, venelased viivad teid koju ära. Ida jooksis suure hirmuga läbi metsa ameeriklaste kontorisse ja palus neilt abi. Ameeriklased päästsid sõdurid venelaste kätte saamisest.
Kord oli
juhus, et Ida aet sassi juutidega, kes samas laagris elasid. Taaskord aitasidameeriklased
ta välja. Nii pääses Ida Lemsalu väga viimasel minutil gaasikambrisse saatmisest.
Koos eesti sõduritega, kelle hulgas olid ka Heinastu ja Viirlaid, peeti plaani,
et esialgu liigutakse Inglismaale ja sealt edasi Ameerikasse. Elbemäede pere
aitas eestlasi, saates kutse eestlastele tulla Inglismaale.
Inglismaal saadeti Ida Lemsalu mahajäetud koolimajja elama ja koristama koos nelja eesti tüdrukuga. Pesti ja küüriti põrandaid. Ida suunati laste nakkushaigete haiglasse, kus põeti leetreid, mumpsi, difteeriat. Ida sai mumpsi ja lamas peatsel palativoodis koos teiste haigete lastega. Vaikselt elati sisse ja tüdrukud palusid elada segipaisatud, mahajäetud haiglatiivas. Neil lubati sinna kolida ja anti voodidki. Idal oli veidi sinise ruudulist riiet, millest tehti tuppa kardinad. Ida meenutas, kuidas ülemused vaatasid ja imestasid, et vaadake, mis tüdrukud kõik on teinud, kui puhas kõik on ja kui ilusti saavad siin elada ja magada. Kardinatega oli aga selline lugu, et kuna riided olid tol ajal vaid kupongite eest, siis polnud eesti tüdrukutel suurt midagi selga panna. Hoiti kokku ja osteti kamba peale õmblusmasin. Ühel päeval otsustati, et endest kardinatest tehakse hoopis kleidid.
Ida meenutas, kuidas hommikul, kui sööma mindi, kleidid seljas, ülemused vaatasid suurte silmadega ja mõisatasid, kus nad seda riiet varem näinud on. „Sellega sai alles nalja“, täheldas Ida. Kui küsiti Idalt, mis on ta tööamet (tol ajal pandi passi nime kõrvale ka amet), siis vastas Ida „õmbleja“.
Inglismaal olid Ida Lemsalu jaoks ootamatud käitumisreeglid. Tehti selgeks, et kui ta on koristaja, siis jääbki selleks, ametikõrgendust talle ei anta. Kui ta kohtus teiste noorte tudengitega ja läks nendega tennist mängima, siis sai pahandada, sest temasugune ei tohi rohkem koolitatutega koos olla. Kuid Ida ei heitunud. Õppis õhtuti õendust, õppis selgeks inglise keele. Ta sai soovitud ametikõrgenduse – õde.
Haiglas kohtus Ida nägusa nooremehega laboratooriumis, armuti ja noored abiellusid Ida õenduse õpingud jäid soiku. Sündisid lapsed ja algasid pereelu toimetused. Idal polnud elu 3 lapsega võõrsil kerge. Esialgu jagati korterit Viirlaid perega. Kui Viirlaid kolis Ameerikasse, siis said nad veidi rohkem ruumi elamiseks. Mees leidis töö kodule lähemale ja hakkas töötama kinos, kus ta oli filmide näitaja ja tööpäevad olid isegi südaööni.
Ida aga võttis taas õmblustööd käsile. Hakkas oma väikestele lastele ja endale kleite õmblema, kindaid kuduma. Seejärel
juba müügiks. Õmbles patju, tellimustöid. Tema erilisus oli ristpistes
tehnikad. Siis sai ta tööd juba ettevõttes, kes tegi rõivaid, smoking ülikondi,
kleite Oxfordi tänava luksuspoodidesse. Järgmisena töötas Ida Liberty suures äris,
Oxfordi tänaval. Ida Lemsalu nimi prinditi lausa riietele külge. Sedasi elati
ja korjati raha kuniks oli võimalik perel osta maja. Vaikselt läks elu üha
paremini edasi.
Ida Lemsalu oli perekond Tormade laulukooris laulja koos mehega. Lisaks soovis ta aidata sõjapõgenikke ja üheskoos hakati meremeestele sooje kindaid ja sokke kuduma, lastele õmmeldi eesti mustriga kleite. Ida meenutab, et kui osteti Eesti Maja, siis oli esialgu vaja palju remonti. Ida Lemsalu oli Londoni Eesti Seltsi laekur, Eesti Abistamise Komitee laekur. Ta abistas Eesti Hääle tegemisel.
Peale Eesti Maja remonti ja kui lapsed juba suuremad olid, pakkus Ida Lemsalu, et hakkab lõunaid tegema eesmärgiga, et eestlastel oleks põhjust kokku tulla ja rääkida. Nii see juhtuski. Ta oli nii laekur kui perenaine esialgu.
Ida Lemsalu esimesele jõululõunale Eesti Majas tõi kokku üle 40 inimese. Ida meenutab, et Reigo imestas, et kuidas nii palju eestlasi leitud. „Ma püüdsin neid teede pealt kokku ja igalt poolt kus sain,“ vastas alati kelmikas Ida. Ida hakkas korraldama lõunaid igas kuus.
Mõnikord tulid kohalikud eestlased ka esinema, kes mängis klaverit,
kes laulis. Tuldi ka abistama korraldamisel. Üks viimaseid abilisi jäi abiliseks
aastateks. Temast sai Ida Lemsalu parem käsi ja Eesti Abistamise Komitee
esinaine – Piret Randam. Tehti teeõhtuid, kevadpühi, emadepäeva. Ja nii see läks.
Käidi ringsõitudel koos, käidi tantsuõhtutel, tantsiti rahvatantsusid. Käidi
kirikus, kus härra Taul pidas missat ja leeritas leerilapsi. Ida Lemsalu laps
ja lapselapsed on leeritatud kõik härra Tauli poolt.
Ida Lemsalu elutee Eestis, Saksamaal ja Londonis on täis põnevust, seiklusi, alati raskusi seljatades, mitte alla andes ja järjekindlalt edasi minnes, leides ikka igast olukorrast midagi positiivset. Ida meenutas, kui ta jalg jäi Saksamaal härja rakendusega suure heinakoorma ratta alla, jalaluu oli katki ning ta pidi olema haiglas, kuid niipea kui ta vabanes haiglast, asus ta edasi töötama viljapõllul. Võib vaid aimata, kui palju jaksu nõudis lahases valutava jalaga hüppamine ja töötamine põllul. Londoni Eesti Seltsi üritustest võttis Ida osa nii palju kui võimalik, sest ta teadis, et kohalolek on just see toetus, mida vajatakse. Ta võttis ikka kaasa omatehtud lihapirukaid või ostis lillekimbud, mida lauale panna.
Ida märkas kõike, hoolis kõigist ning oli abis igas toimetustes. Tema õiglane meel ei sallinud ülekohut. Ida oli väärikalt töökas ja kuigi ta toitis ära saalitäie rahvast, jäi ta ikka tagasihoidlikult tahaplaanile. Tema tegemised tulid südamest ja hingega.
Mälestades,
Evelin
Sennett
Londoni
Eesti Seltsi esimees (2015-2019) ja LES arhiivide koguja (2017-2021)
Kokkuvõte on koostatud Ida Lemsalu intervjuude põhjal 2017 aastal, Londoni Eesti Seltsi poolt. (küsis: E.Sennett, filmioperaator: J. Kuusik) toetas Eesti Rahvusarhiiv.
