Intervjuu Mait Malmsteniga.

Sõbrapäev, London.

Saime peaosalisel sabast kinni pärast Londonis toimunud etendust FENOMEN ja uurisime talt nii ühte kui teist.

Marje: Ma olen esimest aastat draama ja teatrikooli üliõpilane. Arvan, et ma pole ainuke, keda huvitavad mõned nõuandeid, mida teil, kui kogenenud ja tuntud näitlejal anda oleks. Millal kaob lavanärv? Kas teil oli lavanärv ja kuidas sellega toime tulite?

Mait: Mul ei ole lavanärvi jah.  Eks alguses ikka oli. Aga see läheb üle. Arvan, et minu murdepunkt toimus aastal 2000, kui mängisime vabaõhu suvelavastust „Kõrboja peremees“. Seal olid ikka teistsugused stseenid.. (Näiteks turniti meetrite kõrguse kiige peal. Autori märkus). Esmakordselt lavale minnes teadsin selgelt ja täpselt mida teha ja mida minult oodatakse. Alates sealtmaalt on läinud kõik sujuvalt.

Marje: Aga lavahirm?

Mait: Ei, lavahirmu, kui sellist pole mul kunagi olnud. Lavale lähen ma alati heameelega.

Marje: Kuidas te valmistute ette oma rolliks laval enne etendust? Kas teil on rituaale või tavasid. Näiteks hääle lahtiharjutamine või muud sellist.

Mait: Mul pole otseselt lahtilaulmise vajadust olnud. Kui mängisime „Viiuldaja katusel“, kus pidi veidi laulma, siis küll tegin veidi hääleharjutusi ennem. Draamateatri puhul ei ole otseselt vaja enne etendust hääleharjutusi teha. Ega mul ei olegi selliseid erilisi rituaale enne etendust.... Mõtisklen ja olen rohkem omaette võib olla.

Marje: Millest alustate rolli õppimist ja karakteri kujundamist?

Mait: Ausalt öelda on mul see igakord erinev. Iga karakter on endamoodi ja nii ka tema kujundamine. Soovitan hoida avatud meelt ja uudistavate silmadega ringi vaadata. Kasutada keskkonda materjalina.

Marje: Olete täheldnud karakteri muutusi ajajooksul? Näiteks „Fenomen“ on nüüd laval olnud täpselt 62 korda, on peategelane muutunud nende kordadega?

Mait: Kindlasti! Alguses oli ta nagu häbelikum ja kohati isegi õrn. Aga mida rohkem mängin, seda omasemaks tekst muutub ja seda jõulisemaks läheb etendus. Eks ma ise ka olen muutunud rollis.

Marje: Mis te arvate, mis teeb teid heaks näitlejaks?

Mait: Ma arvan, et oskan olla mitmekülgne.

Marje: Huvitav fakt teie kohta, mida CV’st ei leia?

Mait: /laiutab käsi ja muheleb./ Mul ei ole saladusi.

Evelin: Te olete nüüd Londonis, liigute hommes Dublinisse ning sealt tagasi Eestisse. Päris pikk reis kodust eemal. Mil ja kuhu teil järgmine esinemine väjaspool Eestit on?

Mait: Järgmine väljapool Eestit esinemine on kohe varsti Ateenas ja siis Itaaliasse, Lorenasse.

Küsis Marje Remmet, kes õpib draamat ja lavakunsti Londoni ülikoolis University of Greenwich. Samuti on Marje LES Rahvatantsrühmade eestvedaja, Estonian Folks International asutaja. Ta on elanud Londonis juba 5 aastat ning on pühendanud enamuse aja rahvatantsu edendamisele. Ta pidevelt otsib uusi väljundeid, et eesti rahvatants püsiks välis-eestlastes edasi.

Mait Malmsten on näitlejate suguvõsast pärit näitleja, kes elab koos näitlejate suguvõsast pärit näitlejannaga. Ta on staar, eriti alla peaosa ei mängi. Kriitikud kiidavad teda kooris. Ta on  mänginud aastakümneid erinevates eesti teatrites, lisaks kinolinal filmides, seriaalides ja lavastustes. Tema aastapreemiaid võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Aastal 2016 anti talle Valgetähe IV klassi teenetmärk. Lavastaja Ingo Normet on öelnud: “Mait Malmsten on näide selle kohta, kui väike on eesti keele ruum. Kui ta mängiks mõnes maailmakeeles, oleks ta maailmakuulus.”

Intervjuu pani kirja Evelin Siilak, 

Londoni Eesti Seltsi esinaine (aastast 2015).

14.veebruaril 2017 Eesti Majas Londonis