Selle aasta
Londoni eestlaste jaanipidu koondub märksõnade hoogne, lõbus, üheskoos ja
eestimeelne alla. Jaaniku korraldajaks oli sel aastal Londoni Eesti Selts.
Kuigi Estonian Guild ja Eesti Kool Londonis ei saanud füüsiliselt seekord kaasa
aidata, siis nende tugi ja vajalikud nõuanded aitasid suuresti kaasa peo
organiseerimisel ja õnnestumisel. Peol oli lastenurk, söögiala ja ei puudunud
oksjon, loterii. Eestist olid kohale sõitnud kontserti andma populaarsed Erich
Krieger ja Boris Lehtlaan koos diskor Einar Kapiga.
Jaanipäev oli lastele põnev ja
tormiline. LES segarahvatantsu juhendaja Marje Viilu käe all toimus lennukas
rahvatantsutund, kus võtsid osa ka lisaks lastele suure huviga ka nende vanemad.
Koos Marjega punuti ka üle tosina karikakra pärja, mida lapsed siis kandsid
ülima rahuloluga. Nii mõnigi lapsevanem sai sealt endale uue oskuse juurde. Mudilaste
kilked ja tormamised metsatuka vahel ja hiljem tõsimeeli jutustused, kuidas
leiti koletise jalajälg või isegi karvane käsi lõksus, andsid just sellise
mõnusa tunde nagu oleks tagasi koduse Eestis metsade vahel külajaanitulel,
mitte kärarikkas ärilinnas Londonis. Hiljem jagati lastele eestimaist Mesikäpa
jäätist ja toimus ka köievedu, kus iga laps, kes jaksas köit hoida, võitis. Kui
joosta enam ei jaksatud, siis võis rüblik rahulikult istuda lastetelgis ja
joonistada rahvuslindu, puhuda mullitajaga või istuda Anzelika ja Herdise
kõrvale, kus ta sai hoole ja armastusega joonistatud toreda näomaalingu.
Õhtune kontsert lauldi lahti Kolga-Jaani
regilauluga „Tulge tuld hoidma!“ Londoni
Eesti Seltsi segakoori poolt, millele järgnes LES rahvatantsijate
esinemine. Särtsakas „Tuljak“ ja selle
järgenud „Kaera Jaan“, kus segunesid ka segakoorilauljad, pani rahva lõbusalt
kaasa plaksutama. Kuid seejärel haarati ka juba rahvas kaasa pärimusmänguga „Me
lähme rukkist lõikama“ ja hoogsalt lõbusa „Kui sul tuju hea“ ning „Meil on üks
tore tädi“. Jaanitulelised keerutasid jalga ja laulsid lõbusalt kaasa. Jaanipäeva
simman oli täies hoos. LES segakoor lõpetas üksmeelse kontserdi Harju-Jaani
rahvalauluga „Kiigel kartlik“.
Sportmängud olid seekord eriti
põnevad. Võistkondade kapteniteks olid Erich Krieger ja Boris Lehtlaan ise.
Võistkondade Erka ja Borka vahel käis tasavägine rebimine köieveos ja
kotijooksus. Ei puudunud ka traditsiooniline individuaalne naistekandmine.
Võistkondade auhindadeks oli nännisülem, mis sisaldas EAS poolt pearätikut ja
Eestimaa puslet, Viru Õlut suursaatkonna poolt ja eesti lipukest LES poolt.
Jaaniku peasündmus oli
otseloomulikult jaanitule süütamine. Tseremoonia algas Veljo Tormise
„Tulesõnad“ esitlusega. LES tantsijad ja lauljad esinesid kõik üheskoos. Dünaamiline
ja rütmiliselt kaasatõmbav järjest pinget üles kruttiv tulemaagia sõnum ei
jätnud kedagi külmaks. Seejärel pidas eesti suursaadik Lauri Bambus kõne ning
tõrvik käes mindi kõik ühiselt tuld süütama. Jaanituleliste hõigete ja
aplodeerimise saatel tõusis tuli taevani.
Peaesinejad Erich Krieger ja Boris
Lehtlaan panid piduliste jalad kepslema hiliste õhtutundideni. Kuuldavasti olla
tuldud jaanipäevale suisa Leicesterist ja Birminghamist. Krieger jagas lahkelt
autogramme oma CD plaatidele, poseeris jaanitulelistega ning laulis ka soovilugusid.
„Naised on hullud“ kostus just täpselt nii tihti kui tellijad soovisid.
Pidulised kiitsid salatit,
kanasaslõkki ja grillvorsti, mis olid kuidagi eriti maitsvad sel aastal. Eks
eestimaine mekib ikka paremini, näiteks kama kadus laualt kiiremini kui see
sinna jõudis. Magusaks olid mitmet sorti kringlid, eesti küpsised, maasikad vahukoorega
ja mahlased puuviljad.
Peokülalised jäid jaanikuga igati rahule. Tänavuse jaanitulel sai üheskoos käsikäes lauldud ja tantsitud, ühiste jõududega pidu tublide vabatahtlike poolt korraldatud ja õlg õla kõrval kohapeal läbi viidud. Lustlikult rõõmurohket hoogsust, särasilmset üksmeelt ja ülendatud meeleolu kandus üle õueala, vallutas taevasina ja puges jaanitulelise põue, kes siis selle hellalt koju kaasa viis.
Kirjutas Evelin Siilak. Artikkel ilmus Juuli, 2015. "Eesti Hääl".
No comments:
Post a Comment