Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsurühm

Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsurühm.

Suurte südametega väikene tantsugrupp suures linnas.

LES Rahvatantsurühm 1950ndatel

2014 aasta  15. märtsi hommikul sai Londoni Eesti Seltsi rahvatantsurühm kauaoodatud positiivse uudise, et nad on läbinud tantsupeokonkursi ning pääsenud 2014. aasta Tantsupeole. Selline uudis võttis kõigil tantsijatel suu naerule ja südame hõiskama. Kuudepikkused pingutused tantsude õppimisel olid ära tasunud. Uudis levis rühmas kulutulena ning õhtul olid kõik tantsijad üheskoos, et üksteist näha, kallistada ning tähistada nähtud higi ja vaeva suurepärast tulemust. 

Mitmed kuud olid rühma 17 tantsijat andnud kogu oma vaba aja ja võhma selleks, et õppida ära küllaltki rasked Tantsupeo tantsud. Ressurssideks olid Tantsupeo õppematerjal, Marje Viilu, kes õppis enne teistele õpetamist tantsusammud endale selgeks ning ülejäänud 16 usinat ja innustatud tantsijat. Proovid olid rasked. Õnneks võttis ühendust Tantsupeo korraldajate juhtkond, kes tuli meid isiklikult Londonisse õpetama. Korraldati nädalavahetuse tantsulaager. 

11. ja 12. jaanuaril 2014.a toimusid mentorseminarid Nettlestead’i külamajas, kus osalesid Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi mentorid: rahvatantsuõpetaja Angela Arraste; tantsupeo B2 liigijuht, Eesti Laulu ja Tantsupeo Sihtasutuse programmitoimetaja Vaike Rajaste; Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi direktor Martin Medar. 

Vaike Rajaste juhendamisel ja Angela Arraste ning Martin Medari kaasabil tegid 17 tantsijat kahe pika päevaga ära väga suure töö kõigi  viie tantsupeo segarühmade kohustuslike tantsudega. Kuid see oli alles algus. Järgmised trennid toimusid igal võimalikul õhtul ja nädalavahetuse ning puudumisi ei tohtinud olla.  Kõik tantsisid täie tõsiduse ja innuga ning kõigil oli ainus siht - tantsida Tantsupeol. Tantsijaid ühendas see meeltülendav võimalus olla jälle kord Eestis ning näidata oma rahvale, et kuigi me elame eemal, mõtleme me teie peale ja me oleme ikka üks teist.

Seltsi rahvatantsijate seas on eestlaste kõrval esindatud tantsijate abikaasad-elukaaslased  Austraaliast, Poolast ja Inglismaalt.

Enamus tantsijaid pole varem tantsuga tõsiselt tegelenud. Kooliaegne rahvatants on just see, mis pani neid jätkama sama rada ka Eestist eemal viibides. Tantsijate vanusegrupp on 20-40 aastat. Kõigil, kel jalg tatsub ja tantsulust hinges, võetakse lahkelt vastu. Tantsugrupi uhkuseks on kauaegne rahvatantsija Marje Viilu rahvatantsurühmast "Sõleke", kes on visalt ja suure kannatlikkusega õpetanud kõigile Tantsupeo tantse  ja Andrus Ilp Pärnu rahvatatantsurühmast "Kajakas", kes Marjet õpetamisel palju aidanud ning tänu kellele täiuslikult ka meeste tants "Raha Naerab". Marjel on ka hetkel rühmaõpetaja roll täita. Tantsurühma vanemaks on Marilin Adams, kes on olnud tantsija peaaaegu tantsurühma taasasutamise algusest peale. Marilin majandab finantsilise ja korraldusliku poolega. Kõige staazikam tantsija on endine rühmavanem Villu Kamarik, kes aitas kaasa rühma sünnile aastal 2011. Aga rääkigemgi rahvatantsu taassünnist.

Aastad 2010 ja 2011 olid Eesti Seltsi ajaloos muutusterohked. 2010. aasta talvel algatas Selts ühise Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise traditsiooni Londonis. Koos esimesena üleskutsele vastanud ja appi korraldama tulnud Eesti Gildiga tuli idee võtta inspiratsiooniks 40 aasta tagune Eesti Seltsi kontsertaktus, kus olid teiste seas esindatud ka laulukoor ja rahvatantsijad. Siit koorus välja ka rahvatantsu taastamise idee ja alustati selle organiseerimisega. Esimene rahvatantsuproov toimus Läti  Majas juba märtsis 2011. Sama aasta suvel esineti Londoni jaanipäeval, Rahvapeol Catthorpe’s, sügisel Londoni lätlaste rahvatantsurühma 35. aastapäeval Shoti kirikus ja Eesti Seltsi jõulupeol.

Grupi algusaegadel peeti ka nn logiraamatut, kus pandi kirja mõtteid ja ideid. Väljavõte päevikust: „Esimene proov toimus Läti majas 28. märtsil 2011 aastal kell 20.00 Kohal oli 10 inimest. Saime moodustada kaks neljaliikmelist gruppi Kaera-Jaani harjutamiseks. Väga lahe  ja lõbus trenn oli!“.

LES Rahvatantsurühm 2012 (EV aastapäeval) 

Siit algas traditsioon, mille järgi ühtki suuremat eesti pidu Londonis ei peetud ilma rahvatantsijate ja laulukoorita. Villu sõnul olid tantsijad juba algusest peale kokkuhoidev grupp ja juba esimestel proovidel alustati traditsiooniga enne või pärast harjutamist istuda pubis ja arutada ning vestelda. Tantsijatele oli nauding rääkida eesti keeles ning olla selles suures Londonis oma rahvuskaaslate poolt poolelt sõnalt mõistetud. Enamus (kui mitte kõik) rahvatantsijad toovad alati esimeseks põhjuseks, miks nad ühinesid rahvatantsuga, just eestimeelsuse ning soovi olla koos eestlastega ja kanda edasi eesti traditsioone. Seega pole Londoni Eesti Seltsi rahvatantsurühm kunagi olnud pelgalt tantsugrupp, vaid ikka eestlaste ühendamise ja ühinemise kohaks.

Algselt oli rahvatantsugrupil oli oma pillimees, akordionimängija Kaspar Paas. Tänu Kasparile said paljud tantsud palju traditsioonilisema hõngu ja trennid möödusid lõbusa akordionimuusika saatel. Pärast Kaspari kolimist Eestisse on tantsutrennides kasutatud tänapäevalist tehnikat, aga lootus, et ükskord tuleb saadakse jälle oma pillimängija, püsib ikka sees.

2011.-2012. aastad tantsis rahvatantsugrupp regulaarselt eestlaste üritustel Londonis: jõulupidudel, Eesti Vabariigi aastapäevaüritusel ja jaanipäevadel. Tantsutrennid olid regulaarselt ülenädalati. Tantsuõpetajateks olid selles ajavahemikus Liisi Paju, Marilin ja Paul Adams,  Kirke-Liis Mikk ja Liisi Karbe.

Liisi Karbe tuli trenni 2012 kevadel. Liisi selgitab:“Ma tulin gruppi, sest tundsin kohalikus salsabaaris salsat tantsides väga puudust meie eestimaisest reilenderist ja kaarajaanist.“ Juba esimeses trennis avastati temas enneolematu entusiasm ja tantsuoskus ning tal paluti edaspidi olla grupis õpetajaks. Liisi Karbe tuleb tantsijate perest, kus kõik ta 3 venda on seotud rahvatantsuga. Liisi esimene kogemus Tantsupeol oli juba viie aastaselt ja Sõlekeses on tantsitud pea  15 aastat. Liisi juhendamisel tõusis Eesti Seltsi rahvatantsugrupi tase märgatavalt. Tantsud muutusid mängulisemaks ning teatraalsemaks. Tänu sellele said ka tantsijad rohkem indu ja vaimu sisse. Sel aastal esineti traditsioonilise kolme korra asemel erinevatel üritustel isegi seitse korda. Esinemispaikade sekka mahtusid teiste hulgas rootsi disaineri Muhu rahvariietest inspireeritud rõivakollektsiooni avamine Govent Gardenis, festival Dance Around the World, ÜK Kaitseakadeemia perepäev ja Skandinaavia laat.

LES rahvatantsurühm 2013 (oktoober 2013, Trafalgar Square)
Juhendaja Liisi Karbe (üleval reas, keskmine)

Sügisest 2013 alustas Liisi uut järku oma elus väljaspool kungingriigi piire ning rühma juhatamise teatepulk anti üle Marje Viilule, kes oli leidnud tantsugrupi paar kuud varem Just Liisi kutsel.  Marje tegi oma esimesed tantsutrennid kaasa siis, kui ta ei osanud veel käiagi - oma vanemate kõrval tundides. Tema vanemad kohtusid peotantsutrennis ja jagasid oma tantsukirge tantsuõpetajatena Tartu maakonnas. Seega  on Marje olnud tantsuga seotud kogu oma elu. Ta on praktiseerinud enam kui kümmet erinevat tantsustiili, aga enamuse oma elust on ta ikkagi olnud seotud rahvatantsuga. 

Marje ütleb: "Ma olen ääretult õnnelik, et saan juhendada ja olla üks meie tantsijatest, sest sellist kokkuhoidvat gruppi on raske leida. Meie trennid mööduvad täis entusiasmi ja hoogsat pingutamist ning samuti on meil tihe läbikäimine väljaspool trenne."

 LES rahvatantsurühm 2014 (Tantsu-ja Laulufestival, Tallinn) Juhendaja Marje Viilu

Marje seni suurimaks panuseks on see, et Seltsi rahvatantsurühm tõstis oma sihid veelgi kõrgemale ning alustas trenne eesmärgiga saada Tantsupeole. Sügisel käis kohal aktiivselt neli paari ja kogu mõte tundus ebarealistlik, kuid üleskutsed ja info pandi ringlema kõikvõimalikes eri kanalites ja käidi rahvatantsu tutvustamas isegi Eesti Gildi üritusel „Kes on Gildis?“. Üllatuslikult oli vähem kui paari nädalaga piisav arv tublisid ja entusiastlikke rahvatantsijaid olemas ning tundidega võidi alustada. Selle aasta märtsis võeti Seltsi rahvatantsurühm täies koosesisus (8 paari) vastu Tantsupeo B2 segarühma. Sellisest sündmusest oli aastal 2011 Villu Kamarik vaikselt unistanud. Siis olid ta tuttavad sõbralikult õlale patsutanud ja lohutanud: suurelt unistad, aga väga ebareaalne! Seltsi rahvatantsurühm on näide sellest kuidas ühel meelel ja ühiste jõududega on võimalik ka kõige raskemad katsumused murda.  Ees on aga veel palju plaane ja tantsurahva ideed on nagu alati täis üllatusi ja tunduvad esialgu võimatud.

Kirjutas Evelin Siilak. Artikkel ilmus Mai, 2014. „Eesti Hääl“.

Kliki siia, et lugeda lehest: Eesti Hääl

LES Rahvatantsurühm 2016 (EV aastapäev: segarühm ja naisrühm)
Juhendaja Marje Viilu (keskel, kollase seelikuga)