LES auliikmed, kes on eestlusega tegelenud aastast 1947 kuni tänapäevani.

Proua IDA LEMSALUL külas.

Väikene võttegrupp oli ühel kaunil päeval proua Ida juures salvestamas tema mälestusi. Päev oli pikk ja väsitav.  Kuid ka kohvilauas, mida Ida oli loomupäraselt viimse detailina läbi mõelnud, jätkas proua Ida vastamist meie küsimustele. Tundus, et veel nii palju jäi kuulmata. 

Ida oma tagasihoidlikuses oskab alati üllatada. Tema põnevad jutustused haaravad kuulajaid algusest lõpuni endasse ja panevad mõtisklema elust. Ida on näinud sõja raskusi, küüditamist, pommitamisi, käinud sõjapõgenike laagris, jooksnud läbi kuulirahe, abistanud eesti sõdureid põgenike laagris venelaste kätte saamise eest ning Londonis jätkanud eesti sõdurite, abivajajate eestlaste abistamist. Lisaks kõigele on Ida panustanud eesti kultuuri hoidmisele ja eestlusele enamuse oma elust Londonis. "Kuidas siis muidu!" laiutab pr Lemsalu imestunult käsi, meie küsimusele, kuidas on saadud eestluse alal hoidmisega tegeleda nii pikalt.  

Külastasime pr AILI EISTRATIT

Janar Kuusik, Evelin Siilak ja pr Aili Eistrat. 

Taaskord on ilm meie poolt ning päikseline päev tervitab meie külaskäiku Aili ja Karin Eistratite juurde. Kuigi esialgu arvatakse, et juttu jätkub kõige rohkem paariks minutiks, siis mida aeg edasi, seda detailsemaks ja põnevad proua Aili jutustused muutuvad. 

Proua Eistrat tuli Londonisse Saksa põgenikelaagrist "kuni jõuludeni". "See oli aastal 1947", lisab ta. Tuppa saabub vaikus. Sellest lausest õhkab kõike -kurbust, pettumust, lootusetust. Võib ainult aimata, mida tundsid eestlastest põgenikud esimeste jõulude ajal Londonis, kui ikka poldud veel koju naasetud. Kõikidel soov ja lootus,et kohe-kohe-nüüd läheme. Ning hiljem see moment, kui mõisteti, et pole enam kodumaad, kuhu tagasi minna. Naised on käinud nüüd päris mitu korda Teises Eesti Vabariigis ja oma sünnikohas Hiiumaal. Kuid aastad on teinud omatöö ja kodu, mis oli kunagi olnud kodu, pole enam olemas. Ainult kaunis kauge mälestus südames. 

Londonis elades on Aili Eistrat tihedalt olnud seotud eesti organisatsioonidega. Ta on kaasa löönud üle 20 aasta "Eesti Hääle" toimetuses, olnud Eesti Maja juhatuses ja hetkel on tegev EELK juhatuses. Kõige tähtsam roll ta elus  on olnud otseloomulikult eesti rahvatants.  Pr Eistrat õpetajateks Eestis olid rahvatantsu alusepanijad Ullo Toomi ja Anna Raudkats ise. Nende õpetused meeles, jätkas ta kultuuri viljelemist Londonis eestlastele. Tarmukas proua oli LES Rahvatantsurühma eestvedaja üle 40 aasta. Need olid eesti rahvatantsu aktiivseimad tegevusaastad Londonis. "Tantsima peab sisemise pingega!" ei väsi pr Eistrat kordamast Ullo Toomi õpetussõnu ka meile. 

 ****

Seniks kuni videosalvestused ja tööd käivad, loodame tuua siin välja põnevaid seiku eestlaste üleelamistest Teise maailmasõja päevilt ja eestluse ülevalhoidmisest Londonis ajal, kui oli teada, Eesti ei olnud enam Vabariik. 

****

Võttemeeskond: autor: Evelin Siilak, operaator: Janar Kuusik. Nõunik: Ene Rämmeld. Kaasa teevad: Piret Randam ja Marje Remmet.  Filmimeeskonna transporti Londonisse toetab Eesti Rahvusarhiiv. Evelin Siilak toetab kodumajutusega ning linnasisesed kulud kaetakse ise. Projekti läbiviijad tegutsevad vabatahtlikuse baasil.

14. mail 2017 EMADEPÄEV LONDONIS.

“Sest et oled mu ainus, mu ema

Minu armas, minu päiksekiir

Oled võrratu, hea ja nii kena

Ainult sulle võin laulda ma nii!“

          S. Toompere „Emale“

Londoni Eesti Naiskammerkoor. Juhendaja Reet Kromel (paremalt kolmas).
Pilt: P. Randam

Pühapäeval 14.mail 2017 peeti Eesti Majas Londonis emadepäeva. Veidi teistmoodi. Seekord olid lapsed need, kes juhtisid õhtut. Nad esitasid oma oskusi laval ja joonistasid emadele kaarte. Lastele oli ka kutsutud kohale ainuke lastemuusikat viljelev ansambel Eestis "TÄNA OLEN LAPS".  Imelise päeva juhatas sisse Londoni Eesti Naiskammerkoor.

EAK perenaine Ida Lemsalu. Pilt: P. Randam

Kohale tuli rahvast 50 ringis. Kohal olid lisaks emadele ka vanaemad ja vanavanaemad ning ei puudunud ka isad.  Londoni Eesti Selts pakkus kohvi, teed kõigile ja Eesti Abistamise Komitee meisterdas kaunid roosiõied emadele rinda.  

Külaliste poolt oli toodud ühisele bufeelauale ehtsad eesti vürstikilu võileibadest, maitsvatest küpsetistest (isetehtud lihapirukad, tordid jne) arbuusini ja maasikateni välja. 

Londoni Eesti Kooli lapsed laulsid laulu "Ema abistamas". Klaveril saatis ja juhendas Londoni Eesti Kooli muusikaõpetaja Heldur Harry Põlda ja aitas kaasa Anu Holter. 

Londoni Eesti Kooli lapsed esinevad emadepäeval. Pilt R. Ränisoo

7-aastane Grete ja 6-aastane Säde teadustasid kahekesi esinejaid ja juhatasid tublilt päevakava. Nad mõlemad käivad Eesti Koolis Londonis ja samuti oma kooli näiteringis. Neile oli see hea väljakutse ning oma oskuste proovile panemine. Tüdrukud said väga  hästi hakkama. Grete esitas ka laulu "Emale", klaveril saatis teda ema Anu Holter. 

Grete ja Säde teadustavad päevakava. Pilt: P. Randam

Grete laulab laulu "Emale". Klaveril saadab Anu Holter. Pilt: P. Randam

 

Eric mängib klaveril "Kuupaiste sonaat". Pilt: P. Randam

10-aastane Eric, kes õpib süntesaatorit ja on 9.astmel, esitas oma eksamipala, millest ta sai õpetajalt kiita ja peaaegu täisskoori 10st. Nüüd oli tal hea võimalus oma oskusi laval ette näidata.

Tony esinemine Eesti Majas.
Pilt: P. Laht

Kui kõik eelnevad lapsed on Eesti Majas varemalt käinud, siis Tonyle, kes on 7 aastane poiss, oli see esmakordne külastus. Reipalt astus ta lavale ja lõi  koheselt publiku pahviks oma sundimatu klaverimänguga. Hoogu sattununa musitseeris ta "Türgi marsile" kohe juurde ka lisapala "Eliisele". Tony hakkas harjutama klaverimängu kõigest aasta tagasi kodus. Isa aitas siis kaasa nooditundmises. Tony on õppinud põhiliselt omal käel ja interneti vahendusel.  Aasta hiljem mängib ta juba soravalt mitmeid klassikuid. Poiss loodab,  et ükspäev saab ta endale oma õpetaja, kes aitaks tal edasi arendada oma kirge. Tema klaveripala esitust emadepäeval saab vaadata SIIN!

Lõbusa meeleolu tõi ansambel TÄNA OLEN LAPS solist Astra Tikas. Teda saatis kitarril Markus Kalmet.

Ans TÄNA OLEN LAPS Eesti Majas Londonis. Pilt: E.Siilak

Eliise Tikas, 7 aastane, laulis hoogsalt kaasa liigutades laulu “ Salamahti”. (Kuula lugu siit!) 

Eliise Tikas laulab "Salamahti" Pilt: P. Randam

Lapsed kuulasid huviga Astra Tikase muinaslugudest laule kitarri saatel ning mängiti särasilmil kaasa pannkoogimängu, mis algas joonistamisega ja lõppes suure ümmarguse lina lehvitamisega ning lustlikult selle alla pugemisega. Laulud lauldud, lood kuulatud ja kõhud täis söödud, alustasid lapsed hoolega emadepäevakaardi joonistamist. 

Pannkoogimäng. Pilt: R. Ränisoo

TÄNA OLEN LAPS esinemas Eesti Majas Londonis.Pilt: P. Randam

Evelin Siilak, Londoni Eesti Seltsi esinaine, ja Piret Randam, Eesti Abistamise Komitee esinaine, laotasid lauale hulgaliselt põnevaid vidinaid, lipsukesi, lillekesi, mida liimida ning meisterdada. Laste pildid emadele valmisid suure hoole ja armastusega. 

Emadepäevakaarte meisterdamas.
Pilt: P. Randam

Emadepäevapidu oli üks kaunis sündmus eesti kogukonnas Londonis. Täis üllatusi laste poolt ja kasvanud veendumust, et nii palju on ikka toredaid ja andekaid lapsi.

Eluaegne muusik Reet Kromel jagas oma emotsioone päevast: “See oli nii rikkalik üritus ja milline võrratu idee, et julgustada lapsi esinema! Lastel oli nii palju rõõmu, elevust ja loomingulist vabadust! Meil on üks tõeliselt tore kogukond ja armsad inimesed!”

Kirjutas Evelin Siilak

----------

Emadepäeva esineja: Ans "Täna olen laps" transporti Eestist toetas  Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. Õhtu tegi teoks Londoni Eesti Selts ja Eesti Abistamise Komitee ning paljud külalised, sealhulgas ka lapsed, kes aitasid päeva jooksul erinevates toimetustes ja lõpus koristamisel. Esinejale Eestist kodumajutuse pakkuja ning projekti läbiviijaks oli Evelin Siilak. Mikrofonid tõi kohale ja kontserdi heli organiseeris vabatahtlikuna helitehnik Petten Veevo. Esinejatele pillid laenutasid selleks päevaks Harry Heldur Põlda ja Keith Ottaway. Lastekontserti idee autoriks oli 6-aastane Eva, kes seekord polnud ise aga veel valmis lavale astuma. 

23. Aprill 2017. KEVADPÜHAD LONDONIS.

KEVADPÜHAD LONDONIS. 23. Aprill 2017

EAK Kevalõuna – Eestlaste Tutvumisõhtu vol4 – ansambel MESI Eestist

EAK perenaine Ida Lemsalu (keskel), paremal EAK esinaine Piret Randam, LES esinaine Evelin Siilak (vasakult teine) koos ansambliga MESI Eesti Majas Londonis. (pilt: Andreas Kaha)

Pühapäeval, 23. aprillil 2017 oli Londonis kevadpüha tähistamine. Toimus pidulik Kevadlõuna Eesti Majas ja lõbus Eestlaste tutvumisõhtu Läti pubis. Mõlemaid üritusi kaunistas ansambel MESI tuntud eesti lauludega. Kõigest aga lähemalt.

Eesti Abistamise Komitee korraldab heategevuslikke lõunaid Eesti Majas juba aastakümneid. Sel aastal (2017) on plaanis 2 lõunasööki: kevadlõuna ja jõululõuna, millest Kevadlõuna toimus 23. aprillil kell 13.00. Eesti Maja suures saalis. 

Eesti Abistamise Komitee perenaine Ida Lemsalu (paremal) ja esinaine Piret Randam (vasakul)

Kevadlõuna oli pidulik mitmekäiguline lõunasöök. Menüüs olid omatehtud kotletid punase magushapukapsaga, lisaks ahjukartulid ja keeduporgandid, magustoiduks kohupiimakreem marjakisselliga ja eestipäraselt maitsva lõuna lõpetas kuum kohv, tee küpsistega. Söögi kõrvale pakuti nagu ikka mahla ja veini.  Lõunat alustati traditsioonilise munadepüha rituaaliga:  muna koksimisega ja lõpetati traditsioonilise heategevusliku loteriiga. Ansambel MESI laulis nii hoogsaid kui ka nostalgilisi laule. Meeleoluka kevadlõuna korraldas proua Ida Lemsalu ja aitas esinaine Piret Randam. Peo abilisteks olid tavapäraselt Adelies Beermann ja  Sirje Jaani. Lisaks aitasid kaasa Londoni Eesti Seltsi juhatuse liikmed Evelin Siilak ja Andreas Kaha. 

Õhtul toimus Eestlaste kohtumisõhtu Läti Maja keldrikorrusel olevas Pubis, mis oli selleks puhuks just eestlastele avatud. Viidi läbi viktoriin "Minu London" ja toimus loterii, mille auhinnad oli välja pannud ansambel MESI ise. Peaauhinnaks oli pudel Vana Tallinnat ja hulgaliselt eesti shokolaade väikevõitudeks.  Publik elas esinemistele kaasa entusiastlikult plaksutades ja  lauldes. Kohtumisõhtu  korraldas Egerth Jaansalu, kellele oli see neljas edukas Tutvumisõhtu korraldada.   Peo helitehnik oli Petten Veevo. Õhtu stiili "triibulised, täpilised ja ruudulised" parima stiili auhinna sai Katrin Holm, kes võitis prii pääsme kahele eestlaste jaanipäevale 17. juunil Essexi Halfway Maja siseõues. 




Naisansambel MESI on isetegevuslik vokaalansambel Lõuna-Eestist. Koos laudakse alates 2014. aastast. „MESI“ koosseisu kuulub 6 liiget: Terje, Marge, Kristi, Merilin, Kirsika ja Merlin, kes kõik on tavaelus erinevate tegevusalade esindajad. Ühiseks hobiks ning jagatud armastuseks on naistele muusika. Juhendajaks on Merilin Seer, kes ka ise ansamblis laulab. Naisansambli repertuaarist leiab muusikažanrid, mis varieeruvad folgist kuni popmuusikani.   Nende tulek Londonisse oli nende endi finantseeritud ja korraldatud. Londoni poolselt koordineeris naiskollektiivi esinemisi Evelin S.

Ansambel MESI Läti Maja Pubis esinemas.

Taaskord sai Londonis ühiselt läbi viidud omalaadne ürituste kogum. Osalised kirjeldavad oma emotsioone järgmiselt:

Egerth (Eestlaste tutvumisõhtu korraldaja) kirjeldab üritust:  " Pidu oli elusupper (sic): sai laulda ja tantsida, rahvas tutvus ja tekkis selline mõnus ühtekuuluvustunne suures linnas. Tahan tänada kõiki, kes tulid ja sügisel kohtume taas kui mitte varem!"

Evelin (päeva ürituste abiline, ansambli koordineerija, LES esinaine) meenutab Kevadlõunat: “Proua Ida Lemsalu, kes korraldas Kevadlõuna, on oma uskumatu visadusega, energiaga ning positiivse meelestatusega mulle suureks eeskujuks. See, kuidas ta oskas lõuna läbi viia sujuva kergusega ja loomuliku hoolega, on imetlusväärne. Püüdsime talle igati abiks ja toeks olla, kuid tema kergejalgne samm ja kõikenäev silm ei vajanud muud abi, kui teha ära raskemad tõstmised ja lihttööd. Suured tänud kena Kevadlõuna eest peakokk ja perenaine Ida Lemsalule.”

Ja lisab juurde päevast üldisemalt. "Ansambel MESI võttis Seltsiga ühendust juba eelmisel aastal ja vaikselt tasa ja targu uurides võimalusi, omavahel ideid arendades, saigi teoks päev, kus järjestusid üle poolesajandivanune üritus ja noorte loodud üritus läbi ühise teguri: muusika. Laulude esitusi nautisid nii noored kui vanad, seega võib ansambli kuulajaskonna vanuseks määrata 5 aastastest kuni 95 aastaseni. Ansambel majandas enda ise ja oli paindlik igas olukorras. Nendega oli ülilihtne asju ajada. Lisaks tõid nad veel toredad meepotid eesti meega kingituseks. Täname neid Londoni poolt ja soovime edu järgmistel esinemistel!"

MESI ansamblis esineja Marge vahetab lauljate muljeid:
"Meil oli üks ütlemata tore Londoni reis. Suur-suur tänu kõigile korraldajatele, et need esinemised meie jaoks võimalikuks tegite! Saime teada, et Londonis on üks kokkuhoidev ja  vahva kogukond, mis tekitas ainult positiivseid elamusi. Aitäh toredale  publikule ja hea meelega tuleks uuesti ja uuesti."     

Kirjutas Evelin Siilak

25.märts 2017. Kultuuriõhtu Ene Rämmeldiga Eesti Majas.

Ene Rämmeld Eesti Majas Londonis. Pilt: E. Siilak

Ene Rämmeldiga kohtumist meenutab Evelin Siilak:

Jalutasime äsja Pariisi lennukilt väljunud  Ene Rämmeldiga minu poole. Tal on energiline ķõnnak hoolimata raskest seljakotist, säravad silmad ja erkpunased  juuksed. Ta riietus on stiilne, nooruslik ning detailini läbimõeldud.  Tervitame üksteist nagu vanad sõbrannad, kuigi näeme alles teistkordselt, ja hoogsalt jutustades ei pane tähelegi, kui juba poolteist tundi möödas ja kodu ukse ees. 

Ene Rämmeld sai noorena kuulsaks menukas filmis "Libahunt" (1968 a), mängides osatäitjat Tiina. Kui tema mees lahkus Eesti Sotsialistlikust Nõukogude Vabariigist Pariisi, siis hakkas KGB Enet koos lapsega oma karmi luubi all hoidma. Nüüdseks on ta elanud üle 36 aasta Pariisis ja laps meheks sirgunud. Pariisis elades on Ene esinenud mitmetes Eesti Majades üle maailma ja omab Eestist kontakte, tunneb kõrgetel positsioonidel isikuid ja teab hulga kulisside taguseid seiku. Elu Pariisis pole tal eestlust unustusse jätnud, vastupidi: temaga on seotud mitmed eesti dokumentaalfilmid, arhiiviprojektid ja meediakajastused. Teda kutsutakse ikka ja taas Eestisse esinema või intevjuusid andma. Seekord tuli ta Londonisse Eesti Majja eesti kultuuriürituse raames esinema ja filmi "Libahunt" tutvustama. 

Stseen filmist "Libahunt" 

Ene on erakordne naine: temas on pidevalt pulseerivat energiat, mis näib mitte kunagi lõppevat. Temas on eestlaslikku jonni, tarmukust ja samas prantsaslikku kelmikust ja žarmi. Temaga koos olles kipub tema vanus ununema ning tundub nagu oleks kõrval igavesti nooruslik neiu, kel lisaks hulgaliselt teadmisi ja kogemusi. Neid ta jagab hea meelega avatult siirast südamest, kuid ikka moderantselt tagasihoidlikuks jäädes. 

Eest Maja kultuuriõhtul intervjueeris näitlejannat tuntud muusik  Reet Kromel ja ajakirjanik Triin Kübar. Ene rääkis oma minevikust ja olevikust; eestlusest ja filmindusest. Enel pole elus teemasid, millest ta ei räägiks ja ka sel õhtul andis ta küsimustele ikka vastuse kuni detailideni välja. Ene kirjeldas põhjalikult nii oma pere tagakiusamist KGB poolt, kui ka depressiooni langemist noorena. Ta leidis, et  igas negatiivses alati midagi positiivset ja innustavat. Jutustused ja mälestused võtavad Ene silmis huvitava varjundi, sest tema jaoks on kaks ajajärku: Eestimaa 80ndateni ja Eesti tänapäeval, üle 30 a hiljem. Ene imestab, kuidas inimeste nimed kõrgetel positsioonidel on ikka samad ja meenutab olnud seikasid, nii lõbusaid, kui ka problemaatilisi. Tarmukas naine on unikaalne oma lihtsuses ja erakordne oma avatuses.

Ma olen tänulik, et läbi mitmete kokkusattumiste kohtusin erakordse naisega, kes mõistab elu omamoodi.  "Elus ei ole tähtis, mida sa omad: maja, auto jne. Elus on tähtis teha seda, mis sulle meeldib, mis sulle naudingut pakub. Ning siis loksub kõik ülejäänu iseenesest paika," jutustab Ene krapsakalt. Nõustun temaga, lehvitades talle lennujaamas järele ning salamisi lootes, et meie eluteed ristuvad taas.

---

Kultuuriõhtu esineja transporti toetas  Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. Õhtu tegi teoks Londoni Eesti Selts koos vabatahtlikega: Helen Sau, Peeter Kareda, Joonas Neelov ja teised. Esinejale kodumajutuse pakkuja ning projekti läbiviijaks oli Evelin Siilak.

Info ürituse kohta  Seltsi kodulehel siin!  

Eesti Vabariigi 99. Aastapäev Londonis. 25.02.2017

EV 99 Aastapäeva Aktus
Westminster Cathedral Hall 

Mis minu isa mulle ütles?
Ütles, et hukkas on praegused ajad,
ütles, et enne nad olivad paremad.

Mis sinu isa sulle ütles?
Ütles, et praegu on ilusad ajad,
ütles, et enne nad olivad pahemad.

Mis tema isa talle ütles?
Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,
ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

Juhan Liivi luuletus Mis isad ütlevad (1900)

Kes olid Eesti Vabariigi pidulikul aktusel laupäeval, 25.veebruaril Westminster Cathedral Halll’is, kuulsid neid luuleriime Eesti Saaatkonna suursaadiku Lauri Bambuse poolt. Suursaadik pidas seekord veidi pikema kõne kui tavaliselt. Lauri Bambus rääkis, kuidas eestlased hoiavad alati kokku, ta ütles, et on olemas nii õnnelikumad kui ka raskemad ajad, kuid me peame neist kaasa võtma ikka parema ja seda edasi kandma, tuletas meelde kui tähtis osa meie elus on sõprussuhted ja liitlassuhted, meenutas Eestimaa toredust, kus igaüks alati leiab midagi omale südamelähedast. Olles lugenud vastuseid küsimusele : Mis teeb Eestimaa eriliseks? jäi talle meelde üks neist: “Eestimaa teeb eriliseks tema lõhn.” Eestimaal on tõesti eriline lõhn, nõustus Suursaadik. Ta teatas, et sel sügisel saab tema ametiaeg täis ja olles olnud eemal kodumaast juba mitmeid aastaid, suundub ta koju rõõmsalt ja ootusärevalt. Ta kutsus  kodumaale ikka külla minema, vähemalt veidikesekski ajaks. 

Eesti Vabariigi 99. aastapäeva aktusel esinesid jazz-laulja Kelli Uustalu ja Kusti Lemba Eestist. Kohalike tähtedena särasid laulja Mirjam Mesak, klaveril mängisid Kristiina Rokasevich ja Heldur Harry Põlda.  Oma esinemist alustas regilauludega Londoni Eesti Seltsi Segakoor ja rütmika Trad Attack "Oleks minu olemine" saatel tantsis LES Rahvatantsurühm. Publikut üllatas Eesti Kool Londonis imelise häälega õpilane Mirjam Elessawi rahvalauluga “Lauliku lapsepõlv” ning teda saatis klaveril Heldur Harry Põlda. Mõlemad olid ka aastapäeva õhtujuhid. 

Valdur Mikita on öelnud, et väikerahvastel on teistsugune roll kui suurrahvastel. Suurrahvastele pole kultuur nii oluline, ta jääb ellu ka teistsuguste strateegiatega. Väikerahva ainus võimalus välja paista on oma kultuuri läbi. Eesti Vabariik 99 sünnipäeva pidamine on Londoni eesti kogukonna võimalus oma kultuuri hoida, kanda ja välja paista. Sed üritust külastavad nii noored kui vanad, kõik on korraga ühe katuse all ja tunnevad ühte sama tukset südames, kui lauldakse eesti hümni. 

Westminster Cathedral Hall on tähtis eesti kogukonnale Londonis ka sellepärast, et siin on peetud Eesti Vabariigi sünnipäeva iga-aastaselt kuni 50 aastat tagasi see lõppes tookordse Eesti Vabariigi diplomaadi August Torma lahkumisega. August Torma alustas EV suursaadikuna ja tal õnnestus jääda diplomaadiks ka siis kui Eesti Vabariiki ei eksisteerinud enam. See on erakordne, et samas saalis aastakümneid hiljem toimuvad endiselt Eesti Vabariigi sünnipäeva aktused.

Soovime Eesti Vabariigile: palju õnne sünnipäevaks!

kirjutas Evelin Siilak

Intervjuu Mait Malmsteniga.

Sõbrapäev, London.

Saime peaosalisel sabast kinni pärast Londonis toimunud etendust FENOMEN ja uurisime talt nii ühte kui teist.

Marje: Ma olen esimest aastat draama ja teatrikooli üliõpilane. Arvan, et ma pole ainuke, keda huvitavad mõned nõuandeid, mida teil, kui kogenenud ja tuntud näitlejal anda oleks. Millal kaob lavanärv? Kas teil oli lavanärv ja kuidas sellega toime tulite?

Mait: Mul ei ole lavanärvi jah.  Eks alguses ikka oli. Aga see läheb üle. Arvan, et minu murdepunkt toimus aastal 2000, kui mängisime vabaõhu suvelavastust „Kõrboja peremees“. Seal olid ikka teistsugused stseenid.. (Näiteks turniti meetrite kõrguse kiige peal. Autori märkus). Esmakordselt lavale minnes teadsin selgelt ja täpselt mida teha ja mida minult oodatakse. Alates sealtmaalt on läinud kõik sujuvalt.

Marje: Aga lavahirm?

Mait: Ei, lavahirmu, kui sellist pole mul kunagi olnud. Lavale lähen ma alati heameelega.

Marje: Kuidas te valmistute ette oma rolliks laval enne etendust? Kas teil on rituaale või tavasid. Näiteks hääle lahtiharjutamine või muud sellist.

Mait: Mul pole otseselt lahtilaulmise vajadust olnud. Kui mängisime „Viiuldaja katusel“, kus pidi veidi laulma, siis küll tegin veidi hääleharjutusi ennem. Draamateatri puhul ei ole otseselt vaja enne etendust hääleharjutusi teha. Ega mul ei olegi selliseid erilisi rituaale enne etendust.... Mõtisklen ja olen rohkem omaette võib olla.

Marje: Millest alustate rolli õppimist ja karakteri kujundamist?

Mait: Ausalt öelda on mul see igakord erinev. Iga karakter on endamoodi ja nii ka tema kujundamine. Soovitan hoida avatud meelt ja uudistavate silmadega ringi vaadata. Kasutada keskkonda materjalina.

Marje: Olete täheldnud karakteri muutusi ajajooksul? Näiteks „Fenomen“ on nüüd laval olnud täpselt 62 korda, on peategelane muutunud nende kordadega?

Mait: Kindlasti! Alguses oli ta nagu häbelikum ja kohati isegi õrn. Aga mida rohkem mängin, seda omasemaks tekst muutub ja seda jõulisemaks läheb etendus. Eks ma ise ka olen muutunud rollis.

Marje: Mis te arvate, mis teeb teid heaks näitlejaks?

Mait: Ma arvan, et oskan olla mitmekülgne.

Marje: Huvitav fakt teie kohta, mida CV’st ei leia?

Mait: /laiutab käsi ja muheleb./ Mul ei ole saladusi.

Evelin: Te olete nüüd Londonis, liigute hommes Dublinisse ning sealt tagasi Eestisse. Päris pikk reis kodust eemal. Mil ja kuhu teil järgmine esinemine väjaspool Eestit on?

Mait: Järgmine väljapool Eestit esinemine on kohe varsti Ateenas ja siis Itaaliasse, Lorenasse.

Küsis Marje Remmet, kes õpib draamat ja lavakunsti Londoni ülikoolis University of Greenwich. Samuti on Marje LES Rahvatantsrühmade eestvedaja, Estonian Folks International asutaja. Ta on elanud Londonis juba 5 aastat ning on pühendanud enamuse aja rahvatantsu edendamisele. Ta pidevelt otsib uusi väljundeid, et eesti rahvatants püsiks välis-eestlastes edasi.

Mait Malmsten on näitlejate suguvõsast pärit näitleja, kes elab koos näitlejate suguvõsast pärit näitlejannaga. Ta on staar, eriti alla peaosa ei mängi. Kriitikud kiidavad teda kooris. Ta on  mänginud aastakümneid erinevates eesti teatrites, lisaks kinolinal filmides, seriaalides ja lavastustes. Tema aastapreemiaid võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Aastal 2016 anti talle Valgetähe IV klassi teenetmärk. Lavastaja Ingo Normet on öelnud: “Mait Malmsten on näide selle kohta, kui väike on eesti keele ruum. Kui ta mängiks mõnes maailmakeeles, oleks ta maailmakuulus.”

Intervjuu pani kirja Evelin Siilak, 

Londoni Eesti Seltsi esinaine (aastast 2015).

14.veebruaril 2017 Eesti Majas Londonis

Hristo Boychev "Fenomen" Eesti Majas Londonis

Teater R.A.A.A.M.

Hristo Boychev

Etendus FENOMEN

Peaosaline Mait MALMSTEN

Lavastaja: Madis Kalmet

Ringreis: 14.veebruar 2017 London, 16.veebruar 2017 Dublin

Korraldajad: Londoni Eesti Selts, Eestlased Dublinis Ühing

Toetajad:

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. 

Organiseerijad: Evelin Siilak (Londoni Eesti Selts) ja Eduard Voltshkov (Eestlased Dublinis Ühing)

Täname Eesti Suursaatkonda Londonis, kes võõrustas teatritruppi ja toetas üritust jookidega.

Kasutati Baumanevent lavatehnikat. www.baumanevent.co.uk

Aitäh kõigile tublidele vabatahtlikele, abivalmilt eesti kultuuritoetajatele ja maiatele teatrikohviku külastajatele.

**********     ***********

„See oli lahedaim sõbrapäev Londonis üle pika aja!“ 

teatrikülastaja Eesti Majas Londonis

Teatritrupp R.A.A.A.M. koosseisus produtsent Märt Meos, näitleja Mait Malmsten (Eesti Draamateater)  ja valguskunstnik Peedu Adlas (Tallinna Linnateater) käis tuuril Londonis Eesti Majas ja Dublinis Civic Teatris. „Londonis on meie 62. Etendus“, teatas trupp Eesti Saatkonnas Londonis.

Eesti Suursaatkonnas Londonis.
pilt: Triinu Rajasalu

Külas käidi Saatkondades nii Dublinis kui ka Londonis. Suursaadik Bambus ja kultuurinõunik Kersti Kirs pakkusid kohvi ja kommi ning juttu jätkus kauemaks. Produtsent Märt Meos  meenutas, kuidas bulgaarlane Hristo Boychev oli Eestis näinud etendust, kus R.A.A.A.M. ja Mait Malmsten olid mänginud ning oli sellest sattunud nii vaimustusse, et otsis sahtlist pikka aega tagasi kirjutatud monotüki „Fenomen“, mida ta polnud veel kellelegi usaldanud, ja ütles, et ta on kindel, et just nemad suudavad sellele tõeliselt elu sisse lüüa. Nii nad ka tegid. Ollakse väga uhked selle üle, et maailmakuulsa kirjaniku teatritüki esietendus toimus just Eestis kevadel 2014 aastal.

Londonis oli etendus Sõbrapäeval, 14. Veebruaril 2017, seejärel lennati päev hiljem Dublinisse, kus oli etendus 16.veebruaril. Mõlemis linnas võeti etendus soojalt vastu. „Rahvast oli rohkem kui ootasin, saal oli peaaegu täis ja kõik tundusid, et jäid rahule“, teatas Eestlased Dublinis Ühingu eestvedaja Eduard Voltshkov rõõmsalt pärastpoole.

Eesti Maja Londonis.
Saal enne etenduse algust.

Londonis oli aga Eesti Maja rahvast täis. Kohale tuldi juba õige varakult, isegi tunde enne. Palju oli ka mitte-eestlasi, kes oma eestlastest sõprade, kaasade kõrval istusid.  Näitemängu peaosaline ehk siis ainuosaline Mait Malmsten täitis kogu lava oma võimsa energiaga ning lummas rahvast lõpuminutiteni. Skeptiline arvamus, et kuidas saab ühe-meheteater hoida publikut kütkeis tund aega järjest, ei olnud õigustatud. See õnnestus vägagi lihtsalt. Kui nüüd alustada lõpust, nagu peaosaline oma tükis,  siis teater algas vägeva aplausiga, et silm tahtmatult kippus ringi piiluma: „oot, oot, kas tõesti pole siin mitte mitmesaja-pealine rahvas.“ Ei olnud. Kohal oli koos näitlejate ja vabatahtlikega kokku vähem kui 80 inimest. Põhjus oli ka see, et rohkem saali rahvast lihtsalt ei mahukski.

Vabatahtlikud ja teatritrupp Londnis

Londoni Eesti Selts korraldas ürituse koos vabatahtlikega. Teatri Londonisse toomise idee autor, nende vastuvõtja  ja õhtu läbiviijaks oli Londoni Eesti Seltsi esinaine Evelin Siilak, lavalise lahenduse aitas luua teatritudeng Marje Remmet, kes ka  intervjueeris peategelast ja on LES Rahvatantsu eestvedaja, Estonianfolks asutaja. Merlin Koppel (tuntuim ripsmetehnik Londonis) pakkus trupile kolmeks ööks kodumajutust enda juures, Villu Kamarik (pikaajaline Seltsi abiline, tantsija ja laulja) sõidutas esinejad lennujaama ja tagasi. Petten Veevo (helitehnika spetsialist) korraldas helitehnika ja jälgis subtiitrite käiku, Lagle Mõik (särtsakas tantsija ) võttis külalisi vastu oma sharmiga ja Kristina Limberg (pikaaajaline Seltsi abiline) pakkus teatrikohvikus võileibu ja salatit. Eriti meeldis rahvale näha magustoiduks profiteroole. Lisaks oli appi tulnud just selleks õhtust Bristolist Joonas Neelov (esmakordne abiline, aga nädal hiljem juba aitas Seltsi IT-lahenduste alal ja ühines tantsurühmaga). Kuna tükk oli tööpäeval, siis kõik abilised olid võtnud ekstra vaba päeva töölt. Kuid sellest polnud hullu midagi: ühiselt töötati, ühiselt nauditi etendust ja koos tunti  hiljem õhtust rõõmu.

Mõnusalt sujuv meeskonnatöö, hea etendus ja kaasakistud publik - see kõik kokku oli parim Sõbrapäevakink endale või sõpradele. Sellega olid ka saalisolijad nõus ja hüüdsid korraldajatele: „ Kutsuge veel eesti teatrit Londonisse!“

-----
Kultuuriõhtu esineja transporti toetas  Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. Õhtu tegi teoks Londoni Eesti Selts koos vabatahtlikega. Projekti  läbiviijaks oli Evelin Siilak koos Marje Remmetiga Londonis. Teatritrupp reisis aga  Londonist edasi Dublinisse, kus organiseeris etenduse Dublini eestlaste eestvedaja Eduard Voltshkov. See oli esmakordne  koostöö Londoni Eesti Seltsi ja Dublini eestlaste ühingu vahel. 

kirjutas Evelin Siilak