09.juunil 2018 Londoni eestlaste jaanipidu Essexis

Peaesineja Marju Länik eestlaste jaanipeol. Jaanitule süütamine.
Süütab Madis-Mikk Remmet (LES juhatuse liige). Pilt: Jane Bakoff

Sellel aastal peeti Londonis 15. korda eestlaste jaanipidu. Varasemalt on seda tähistatud Foxgrove'is, Beckenhamis. Viimased 3 aastat on aga eestlastel kokkusaamise kohaks Halfway House Essexis. Kaunis Halfway pubi aed  ja sealne suur peotelk mahutab ära nii esinemised, tantsuõhtu kui ka sportmängud ning jaaniku lõkke.

Londoni eestlaste jaanipidu on päev, mil esikohal on eestimaisus: eesti keel, eesti kultuuritegevused, esinemised ja  kindlasti eesti toidud.   Jaanipeolt ei puudu ka eesti rahvussümbolid: näiteks on kindel traditsioon tuua peole alati suur rukkilillede sülem, mida Londonis leidub teadaolevalt ainult ühes lillepoes.

Peol on tähtsal kohal lapsed: lastele tutvustatakse jaanipeo traditsioone läbi mängude ning haaratakse kaasa tegevustesse.  Sellel aastal said uue noorteklubi  "Keelekindlus" telgis lapsed joonistada, meisterdada, ise limonaadi valmistada ja lasta teha endale näomaalinguid. Keelekindlus oli välja pannud eesti lasteraamatute leti, kus sai kaasa osta põnevaid eesti kirjanike raamatuid. Lisaks oli lastele suurte seebimullide tegemise ala, kus nii lapsed kui vanemad said hiigelmulle puhuda.  Traditsiooniliselt toimus lastele ka etendus.  Seasaare Näitegrupp Eestist esitas lõbusa versiooni  tuntud loost "Kolm põrsakest". Õhtupoole korraldati jaaniussi otsimise võistluse ja meisterdamise. Et vahva suvepäev magusamalt mööduks, pakkus Londoni Eesti Selts kõikidele lastele eesti jäätist.

Kohalikud eestlased on usinad eestluse hoidjad Londonis. Jaanipeol  esinesid traditsiooniliselt Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsugrupp ja eelmisel aastal loodud, kuid juba palju tuntust kogunud Londoni Naiskammerkoor Reet Kromeli juhatusel. Esmakordselt olid jaanipeo laval hispaania stiilis rühmitus Las Madres, kus eesti naised esitasid hispaanialiku versiooni eesti laulust ning tantsisid hoogsaid rütme. Samuti aasta-aega tegutsenud rahvatantsurühmitus Estonian Folks esitas lasterühmaga tantse EV100 laste-etendusest "Tänapäeva Kalevipoeg"  ja tutvustas vastvalminud postkaarde rahvatantsijatega. 

Jaanipäev Londonis ei möödu ka ilma sportmängudeta. Korraldati tõsine köievedu suurtele ja lustakas kotijooks lastele.  Õhtuse jaanilõkke süütamise juures oli kohal Eestist kohale sõitnud jaanipeo peaesineja Marju Länik, kes tervitas soojalt eestlasi Londonis ning soovis kõigile head jaanipidu. Sulnis õhtu möödus Marju Läniku tuntud hittide saatel, mida kohalikud eestlased teadsid kaasa laulda. Meeleolukas pidu kestis hilisõhtuni.

Kogu päeva jooksul oli pidulistel võimalik mekkida jaaniku toite. Menüü oli rikkalik ja eesti naiste poolt valmistatud jaanipeole omased  maitsvad portsjonid said suure heakskiidu osaliseks. Grillvorstid ja viinerid, mulgipuder krõbeda peekoni ja sibulaga, kartulisalat ja omasoolatud mahekurk on vaid mõned näited peosöömingu valikust. Söökidele sai peale juua eesti õlut, mida müüdi baaris kõigile soovijatele. Jaanipäeval oli ka uhke Jaanilaat. Eestist olid tulnud oma tooteid tutvustama Semu mahlad ja Hiid nõgesetoodetega,  lisaks kohalikud käsitöömeistrid ja kunstnikud ning otseloomuliult jaanipeo suurtoetaja Estolink eesti toidukaupadega otse Eestist.

Jaaniku külalised said taaskord võimaluse nautida ehedat eesti jaanipäeva kaugel eemal kodumaast. Londoni jaanpeo korraldas traditsiooniliselt Londoni Eesti Seltsi väsimatu tiim. Jaanipidu ei saaks läbi viia kui poleks töökaid ja rõõmsameelseid vabatahtlikke, kelle panuse suurust ja vajalikkust ei jõua ära kiita. Näiteks köögitiim alustab juba nädalapäevi varem, et grillid, pannid valmis panna ja söögid ette valmistada. Peopäeval valmistatakse, grillitakse ja praetakse ennastsalgavalt hommikust hilisõhtuni.  Selts tänab ja tunnustab kõiki abilisi, kes tulid peole kaasa aitama ning andsid oma panuse peo õnnestumiseks.

Londoni eestlaste jaanipidu oli taaskord mõnusaim paik, kus olla ja nautida ning tunda, et tükike Eestimaad oli just siin meiega. Peo eesmärk on hoida ja väärtustada eesti kultuuri Londonis.

Kirjutas Evelin Siilak

Londoni Eesti Seltsi juhatuse liige

Üks vana armastuslugu. Ida Lemsalu mälestused.

Vestleme proua Ida Lemsaluga Londoni elust. Ajast, mil ta tuli Londonisse. Tunnen, kuidas palju jääb kuulmata ja kuidas muhelemine annab mõista, et palju põnevaid lugusid on rääkimata. Räägime ka August Tormast, kes oli Eesti Suursaadik Londonis ja oli ainuke maailmas, kes säilitas selle staatuse  ka pärast Eesti okupeerimist ehk "oma kubermangu tagasi võtmist" nagu Venemaa seda nimetas. Proua Ida mäletas August Tormat kui kanget ja tublit mees. Siis Ida hakkas oma tavapäraselt lõbusal kombel muhelema ja rääkis mulle järgmise loo. See lugu on nii kaunis, et ei saa seda mitte jagamata jätta.

xxx
Ida Lemsalu meenutus: 
"August Torma kohta meenub mulle üks tore lugu, kuidas ta päästis siit Londonist raudaia tagant eesti sõdurid välja.

See pidi olema aastatel 1942-43, sest 1944 aastal tulin ma Londonisse. See oli aeg kui eesti sõdurid võitlesid Soomes sakslaste vastu.

Meie sõdurpoisid võtsid siis sakslaste laeva oma nii-öelda hoolduse all ja panid sakslased sinna alla punkrisse kinni. Nad sõitsid laevaga Saksamaale, siis Rootsi. Rootsis saadeti nad Inglismaale ja seal võeti nad kinni, sest arvati, et nad on vaenlased, Saksa ohvitserid. Neid, nelja eesti meest, hoiti Putney kandis suures hoones, kõrge traataiaga müüri sees. Nad olid vangis

Traataia taga oli aga postkast. Eesti sõdurid nägid seda ja hakkasid mõtlema, kuidas postkasti kiri panna, et keegi neile appi tuleks. Siis leidsid nad kuskilt kepi. Koos seati kiri pika kepi otsa ja see upitati üle traataia postkastini ning lükati kiri postkasti. Kiri oli adresseeritud August Tormale. Eesti saadik Londonis.

Ja nii saigi härra Torma eesti meeste abipalve ja päästis nad raudaia tagant välja. Üks oli neist joonestaja, üks läks hiljem Kanadasse, üks oli siis kohtunik ja arst. "

"Mis sakslastest sai?"

"Sakslased oli üliõnnelikud, sest eesti sõdurpoisid viisid nad ju laevaga Saksamaale tagasi. Nad pääsesid sõjast minema."

"Aga, proua Ida, kuidas teie seda lugu nii hästi teate? Kas olite päästmisel abiks?"

"Noh, kuis... /naerab kelmikalt/. Nad tulid meile ka laevale vastu, kui meid saadeti Inglismaale. Ja selle kohtunikuhärraga töötasime koos haiglas, kus ta oli laboris. Saime rohkem sõbraks. Ning abiellusime. Minu mees oli üks neist neljast eesti mehest, kes ekslikult saksa ohvitseridega ühte kohta pandi. "

Rõkkav ja nakatav naer meie mõlemi poolt. Selline vahva proua on proua Ida Lemsalu.

xxx

Need neli meest olid Arvet Viirlaid, Helmut Heinastu, Valentin Lemsalu ja arst

Jutustas pr Ida Lemsalu
Küsis Evelin Siilak

Aastal 2017

Pilt on illustratiivne